3. veebruar. Päev Quitos

May 13, 2014

Hotelli restoran asus 7. korrusel. Hommikusöögile minnes tuli meie lifti umbes 10-aastase (lapse?)lapsega 60-aastane naine, kes liftis korrusenuppu ei vajutanud, kuid kes hakkas valjuhäälselt meiega millestki sädistama, kui lift oma teekonda 7. korrusele jätkas. Püüdsime selgitada, et me hispaania keelt ei mõista, et oleme turistid ja et räägime inglise keelt. Naine vaatas meid, kuulas meie jutu ära, nii et meil tekkis tunne, nagu oleks meist aru saadud, aga siis hakkas naine uue hooga hispaania keeles vadistama. Kui jõudsime 7. korrusele, jäi naine lifti, nii et vajutasime esimese korruse nuppu ja saatsime ta vastuvõtukorrusele - küll seal teda aidatakse. Kogu reisi vältel veendusime üha enam selles, et inglise keelega Ecuadoris kaugele ei jõua, kuid kohalikud naudivad ka umbkeelsete külalistega hispaania keeles suhtlemist väga.

Rikkalikus hommikusöögilauas (kus saime muuhulgas teada, kuidas ananass ja muud puuviljad tegelikult maitsevad) nägime Quitot suurtest panoraamakendest esimest korda ka päevavalges. Pilt oli väga uhke: hotelli läheduses ärikvartal suurte pilvelõhkujatega, edasi madalamad kvartalid, mitmes küljes suured mäed ja nende külgedel veel palju-palju maju. Siin-seal suhteliselt madalal, praktiliselt meie kõrgusel, ka mõned pilveräbalad, sest Quito on ju oma kõrge asukoha tõttu maailmas teine pealinn Boliivia La Pazi järel. Quito on ka küllalt suur, seal elab üle kahe miljoni inimese.

P2030001

P2030003

Parema plaani puudumisel otsustasime otse kesklinna minna, seda enam, et esmaspäeva hommikuti toimub presidendipalee juures vahtkonnavahetus, mis kõlas alustuseks piisavalt huvitavalt. Kui me muidu oleksime otse ukse ees ootava taksojuhi juurde läinud ja temaga püüdnud sõidutingimustes kokku leppida, siis vähemalt selles hotellis käis selline asjaajamine portjee kaudu - meie ütlesime talle oma sõidu sihtkoha (Plaza Grande), mille tema edastas taksojuhile, et hetk hiljem tõlkida meile sõidu hind (viis dollarit nagu kõik meie taksosõidud Quito linna piires). Väga mugav.

Sõit kesklinna võttis üksjagu aega, selle käigus sai ka natuke ringi vaadata. Autopark tänavatel oli täitsa korralik, üsna uued ja ilma mõlkideta autod. Eraldi rajal sõitis trollibuss, mis pidi küll varsti ajalugu olema, kuna selle asemele tulevat metroo. Liikus ka erinevaid busse ja kõikvõimalikke muid neljarattalisi. Oli tavaline tööpäeva hommik hulga liikluse ja sagimisega.

Kesklinnale lähemale jõudes nägime uhkes vormis noormehi ja neide, kes rivisammul kuskile liikusid: oletasime (õigesti), et vahtkonnavahetusele, kuhu meiegi olime teel. (Hiljem selgus, et need olid ainult taustajõud ja päris vahtkond oli veel uhkemates vormides.)

Keskväljaku ja presidendipalee läheduses kostis käratsemist ja ummikud tihenesid, aga siiski sai taksojuht meid sihtkohas autost välja lasta. Selgus, et keskväljakul presidendipalee ees käib mingi meeleavaldus. Kuna me hispaania keelest aru ei saa, siis ei saanud me ka aru, mille poolt või vastu oldi. Igasugused meeleavaldused ja rahvakogunemised on alati kahtlase maiguga, aga seal käis see tsiviliseeritult: kuigi käratseti palju, siis ametnike palvel jäädi vahtkonnavahetuse saabumisel tasapisi vaiksemaks. Ringi liikus palju politseinikke, rahva käiguteedele pandi piirdeaiad ette, et nad vahtkonda ei segaks, ning üleüldse oli kõik viisakas ja rahulik. Rahva seas sagisid erinevas vanuses tänavakaupmehed, kelle käest võis osta päikese kaitseks mütse, joogivett, jäätist, mingit kokalehtedest tehtud sodi ja jumal teab veel mida. Meie igaks juhuks ei ostnud midagi, eriti mitte söögi- ega joogikraami, mille eest hoiatasid kõik turismivoldikud.

Kell lõi 11 ja tseremoonia algaski. Oli see alles uhke! Meie eeldasime, et toimub midagi Euroopas toimuvate vahtkonnavahetuste sarnast, kus piltlikult öeldes vahiputka juures seisva ühe sõduri asemele tuleb teine ja kogu lugu. Aga siin oli osalisi kümneid ja kümneid. Nad marssisid eri formatsioonides presidendipalee ja keskväljaku vahet. Meie lähedusse jäid mingid odamehed, kes oma uhkelt ehitud odasid küll tõstsid, küll langetasid. Vahepeal ratsutasid nende vahelt läbi ratsanikud. Orkester mängis. Heisati lipp. Palee rõdul oli suur hulk tähtsaid tegelasi, vist valitsusest. Lõpuks tuli rõdule ka president Rafael Correa ja lehvitas rahvale — siis läksid rõõmuhõisked eriti suureks, sest praegune president on oma rahva hulgas äärmiselt populaarne. Rahvas näib seal oma riigist ja presidendist suurt lugu pidavat ja ei häbene sellistel üritustel vaimustusest karjuda. Rahvuslik ühtsus missugune! Vahtkonnavahetus toimub igal esmaspäeval, kuigi presidendi kohalviibimine oli eeldatavasti siiski erakordne.

P2030009

P2030015

P2030028

IMG_0386

Kogu tseremoonia kestis kokku oma pool tundi ja oli tõesti väga suurejooneline. Selle järel rahvas veidi hajus ja jätkus tavapärane sagimine turistide, pudi-padi müüjate ja muidu kesklinna sattunute segasummaga. Meie läksime üle platsi turistidele mõeldud infopunkti, sest eriti head ideed meil ei olnud, kuidas linnaga edasi tutvuda. Selgus aga, et juba mõne minuti pärast väljub samast kohast hop-on hop-off buss, mis kogu linnale tiiru peale teeb. See on hea võimalus saada kiire ja hea ülevaade linnast, nii olimegi varsti kahekorruselise bussi ülemisel, lahtisel korrusel, kust oli linnale väga hea vaade.

P2030037

P2030042

P2030046

Buss viis meid läbi erinevate linnaosade ja ajastute. Quitos on väga ilus euroopalik vanalinn, mida tuntakse hispaaniapärase koloniaalarhitektuuri poolest. Kitsad tänavad ja galeriidega majad vahelduvad suuremate platside ja kirikutega. Varsti olime natuke slummilikumas linnaosas, kus elektrijuhtmed risti-rästi üle tänava jooksid ja mõne maja ehitus oli pooleli jäänud või olid õued natuke rohkem rämpsu täis. Üks peatus oli TelefériQo juures, mis Quito 3000-meetrisest kõrgusest veel kilomeetri jagu kõrgemale mäetippu sõidab ja kuhu me reisi lõpupoole veel tagasi tulime.

P2030054

IMG_0452

Nägime ka uuemat linnaosa laiade autoteede-bulvarite, suurte parkide ja uusehitistega.

P2030061

Sõidu lõpupoole jõudsime järjekordse mäe tippu, kus oli Neitsi Maarja kuju. See pidi olema harukordne, kuna on ainus selleteemaline kuju, millel on seljal tiivad. Mäe tipust avanes ka järjekordne ilus vaade Quitole: palju maju nii orus kui ka igas ilmakaares mäekülgedel.

P2030075

IMG_0476

Varsti jõudis buss kesklinna tagasi, kus läksime sööma imepisikesse Lonely Planeti soovitatud Ecuadoripärasesse söögikohta, kus menüüs oli täpselt kaks toitu: värskete mereandide segu ceviche ja lehmamaost tehtud supiline guatitas. Mõlemad söödavad.

Jagelesime pisut kesklinnas taksojuhtidega - nagu vanasti Draamateatri kõrval, nii on ka Quitos oma reeglid selle kohta, millist taksot peatusest võtta tohib. Meie loomulikult neid reegleid ei teadnud, seega istusime esimesse ettejuhtuvasse, tekitades sellega paraja segaduse. Kõik taksod on parasjagu logud ja imelikud, kuid hotelli jõudsime siiski kenasti ühes tükis.

Õhtul kohtusime hotellis Quito-poolse reisijuhi Fatimaga, kellega veel kord reisi detailid üle vaatasime ja kes lubas meile järgmisel hommikul 4:30 järgi tulla, et meid viia lennujaama, kust lendame Galapagosele. Seejärel oligi õhtusöögi aeg: ülakorrusel asuvast restoranist avanes nüüd klaverimängu taustal hurmav vaade tuledes linnale.

Õhtu viimase üritusena pakkisime oma asjad Galapagose-reisiks kokku. Kuna pagasi hulka oli soovitatud piirata ning suur hulk meie asjadest, näiteks talvesaapad, paksud joped ja ülikond, olid niikuinii ekvaatoril asuvasse loodusparki minekuks täiesti tarbetud, saimegi suure osa oma reisikolast hotelli ootele jätta (Galapagoselt naastes pidime samasse hotelli niikuinii tagasi tulema). Galapagosele võtsime asju kaasa ühe seljakoti ja ühe matkakoti jagu.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: