29. jaanuar. Teekond Wisconsinisse

May 04, 2014

Meie esimene vahepeatus Amsterdami lennujaam on kindlasti paljudele eestlastele tuttav. Kahe lennu vahel oli piisavalt aega, et reisiraamatuid ja näksimist kaasa osta ning lihtsalt ringi vaadata. Väljudes Euroopa Liidu kaitsvast rüpest rahvusvahelisse transiittsooni, kasutasime esmakordselt automaatset piiriületust, kus passis olevat koodi või kiipi (ei saanudki lõpuks aru, kumba) tuleb piirivalvuri asemel näidata vastavale aparaadile, mis avab värava.

Lastega peresid pikkade lendude pardalemineku järjekorras nähes tuleb olla valmis halvimaks: rahulikule lennule võib head aega öelda, kui järgmises istmevahes mingi jõmpsikas tundide kaupa lõugab. Õnneks olid seekordsed noored reisikaaslased väga viisakad ja pidasid ennast hästi (s.t vaikselt) üleval.

Teisalt vedas meil ka kõrvalistujaga, õigemini tema puudumisega. Pikkade lendude turistiklassis ei ole ruumi just ülearu ja lisaks oma kolale tuleb tegeleda ka teki ja padjaga, mida külma või une korral on küll hea kasutada, aga muul ajal ei ole neid eriti kuskile panna. Kahekesi kolmeses reas istuda nii, et kolmas iste on tühi, tundub selles olukorras peaaegu nagu loteriivõit: saab natuke rohkem laiutada ja kolmanda istme peal oma kola hoida.

Chicago tervitas meid igati talviste ilmaolude ja Michigani järve rannikul oleva jääga, täitsa nagu veebruar Eestis. Ekvaatoripäike tundus sel hetkel küll valgusaastate kaugusel olevat, aga ka ilus talveilm võib ju meele rõõmsaks teha. Maandusime ettenähtud ajast hulga varem.

Ameerika piiriületusel on eraldi järjekorrad USA kodanikele ja külalistele. See viimane on tavaliselt alati rahvarohke ja oma korda tuleb üsna kaua oodata, aga seekord olime ainsad külalised. Milline hull ikka tahaks vabatahtlikult sellisel aastaajal külma Chicagosse tulla? Ka piirivalvur kergitas kulmu, kui kuulis meie plaanist keset sügavat talve Wisconsinisse pulma minna. Aga ilmselt on piiriületuseks ka kummalisemaid selgitusi antud, sest pikalt meid ei pinnitud ja nii olimegi USA-s kohal.

Autorendiks olin valinud Hertzi, aga sel korral tehti meile topelttüng, nii et edaspidi peab hoolega mõtlema, kas ikka tasub neid valida. Esiteks pole muidugi uudis, et nad kipuvad kõige kallimad olema ning lisaks tuleb netis pakutud põhihinnale juurde arvestada erinevad kindlustused ja muud lisatasud. Nii saigi netis pakutud 400-dollarisest hinnast kerge hookuspookusega 800 või 900. Teiseks üritatakse autorendis alati kallimaid mudeleid pähe määrida. Hädavaevu õnnestus mul loobuda pakutud Mercedese džiibist, nii et järgmisena pakutud Nissan osutus piisavalt ohutuks ja ma ei osanud enam midagi kahtlustada. Mudel osutus Nissan Altima kahe uksega kupeevariandiks, mis küll nägi efektne välja, aga mille pagasiruum oli kõigest väiksemat sorti kummutisahtli mõõtu, nii et meie kohvrid sinna hädavaevu ära mahtusid. Lisaks oli juhi kohalt nähtavus kehvavõitu ja etteruttavalt võib täiendava tüngana mainida, et kui järgmisel päeval hakkas lörtsi sadama, siis sselgus, et klaasipuhastajad olid nii kulunud, et tegelesid pigem pühkimise imitatsiooni, mitte reaalse puhastustööga. Siiski olin lennuvintsutustest nii läbi, et ei viitsinud enam järgmist mudelit nõudma minna, ja me otsustasime olemasoleva variandiga teele asuda.

Meie esimene sihtpunkt oli Milwaukee, kus olime otsustanud esimesena peatuda, et talve ja ajavahega enne nädalavahetust veidi kohaneda. Olime selle linna nimega kokku puutunud aastaid tagasi Chicagos olles, mil tegime nalja, et lahedalt hääldatava nime tõttu (“milvooki”, rõhk keskel) võiksime kord sinna kindlasti minna. Lisaks on tegu Harley Davidsoni tsiklite sünnipaiga ja ühe USA õllepealinnaga.

Chicagost Milwaukeesse kulgeb pea noolsirge kiirtee, mis tööpäeva pärastlõunale kohaselt oli tavapäraselt tiheda liiklusega, aga Tallinnaga harjunule ei midagi erilist. Pealegi paistis suur päike ja ilm oli ilus. TomTomi iPhone’i äpi abiga jõudsime vaevata oma Milwaukee hotelli.

IMG_0237

Hotellis ootas meid noorpaaripakett šampuse ja šokolaadis maasikatega ning pakutavatest kõige uhkema toaga. Loomulikult polnud see hotellipoolne heategevus, vaid lõpuks tuli ikka kõik endal kinni maksta. Tubagi osutus tavaliseks hotellitoaks, kuigi asus kõige kõrgemal korrusel, nurga peal, ja seega oli ehk pisut uhkema vaatega. Aga vannituba oli külm ja nagu uuemal ajal hotellides kombeks, oli dušisüsteemi võimatu ilma erihariduseta kinni ja lahti keerata. Kas kuskil on välja kuulutatud mingi võistlus, kes leiutab kõige ajuvabama ja inimvaenulikuma dušikraani?

Õhtusesse programmi oli jäänud veel söögikoha otsimine, milleks sai tavaline ketirestoran Rock Bottom. Sinna jõudmiseks tuli jalutada külmas tuules, mis luust ja lihast läbi lõikas, nii et talve saime täiega tunda. Milwaukee kesklinnast läbi voolava samanimelise jõe ääres oleks ehk kauemgi jalutada võinud, aga külm niitis jalust, nii et esimene õhtu õues jäi lühikeseks.

IMG_0270

Tavaliselt on ajavahe USA-sse sõites end rängemini tunda andnud kui seekord. Kui muidu võib kohanemiseks mitu päeva minna, siis seekord lülitusime uuele ajale päris kergelt ringi: õhtul läksime üsna hilja magama ja hommikul ei ärganud liialt vara.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: