10. veebruar. Üle kivide ja kändude tagasi Euroopasse

May 31, 2014

Meie lennuk Quitost tagasi Amsterdami pidi väljuma alles pärastlõunal, nii et veetsime laisa hommikupooliku pikalt hommikust süües ja seejärel hotelli soojas basseinis vedeledes. Siis tuli asjad kokku pakkida ja taksoga lennujaama sõita. Tee kulges meile juba tuttavaid käänulisi ja künklikke kõrvaltänavaid pidi, aga nüüd, valges, sai ka natuke rohkem ringi vaadata ja mõne maalilise kärestiku juures tänu vastutulelikule taksojuhile sillalt ka pilti teha.

Lennujaama jõudsime nii vara, et check-in polnud veel alanud ja meil tuli niisama istudes aega parajaks teha. Käisime vaheldumisi lennujaamas ringi jalutamas, et jalgu sirutada, kui ühel hetkel pöördus meie poole hispaania keeles meie lähedal istunud vanaproua. Suure ponnistuse peale arvasime, et ta küsib, kas oleme abielus. Saanud jaatava vastuse, lõi ta käsi kokku, seletas midagi rõõmus-elavalt, siis aga muutus ta toon manitsevaks, viibutas meie poole näpuga, et seejärel taas naeratada ja muudkui edasi vadrata. Nagu varemingi korduvalt mainitud, siis inimesed on Ecuadoris sõbralikud, avatud, vestlushimulised, ole vaid mees ja suhtle.

Lõpuks saime kohvrid ära anda, läbisime tüüpilised lennujaamaprotseduurid, lisaks täiendava piirivalvekontrolli, ja olimegi transiittsoonis, kus jäi lennuki väljumiseni veel pikalt aega. Õnnitlesime end mõttes edukalt lõppenud reisi puhul, läksime lõunat sööma ja viimaseid kingitusi varuma. Järgmine samm oleks pidanud olema lennukisse minek ja õhkutõus Euroopa suunas, aga Ecuadoril oli meie jaoks veel üht-teist varuks.

“Reisijad X, Y ja Z, palun tulge värava juurde infolauda,” kõlas äkki kõlaritest. Kutsutute seas olid ka meie mõlema nimed. Mis nüüd siis, mõtlesime. Äkki on lennuk üle broneeritud või mingi muu probleem meie piletitega? Aga ei - kogunes umbes kümmekond inimest, kel kästi vaid oodata, selgituseks öeldi “täiendav politseikontroll.”

Varsti viidigi meid reisijate tsoonist otse õue ja sealt varjualusesse, kus meid tervitasid tavalistest politseinikest ja piirivalvuritest mõnevõrra karmima olekuga laigulistes vormides automaatidega mehed. Nägime, et meie äraantud pagas oli lennujaama sügavustest sinna varjualusesse toodud - igaüks pidi oma pagasi võtma ja seejärel laigulise mehe juurde minema, kes võttis reisija valvsa pilgu all tema pagasi lahti. Kuigi seda otse ei öeldud, oli selge, et otsiti narkootikume. Mõnda kohvrit tuuseldati põhjalikumalt (minul võeti isegi dušigeelil kork ära ja uuriti, mis pudelis on, samas kui abikaasa pääses tunduvalt hõlpsamalt). Narkootikume meil muidugi ei olnud. Läbivaatuse lõpus pidi iga väljavalitud reisija andma blanketile allkirja, ilmselt selle kohta, et läbiotsimine toimus korrektselt. Meid juhatati tagasi lennujaama, kus pidime transiittsooni pääsemiseks jälle kogu turvakontrolli uuesti läbi tegema.

Olime oma kohusetundlikkuse tõttu esimeses seltskonnas, nii et kui tagasi värava juurde jõudsime, siis kutsuti välja juba uusi reisijaid, kokku ikka mitukümmend nime. Mõnda nime hõiguti algusest peale, ei tea, kas sel reisijal oli midagi karta.

Kas nüüd olid lõpuks ometi kõik kadalipud läbitud? Varsti algas pardaleminek, aga ka lennukile viivas maabumissillas pidid kõik reisijad tegema peatuse, et laigulised mehed saaksid meid kõiki viimast korda läbi katsuda ja narkokoerad üle nuusutada. Nähtu põhjal oli selge, et narkokontrolli võetakse sealkandis väga tõsiselt ja selle põhjal ei soovita mitte kellelgi hakata isegi mitte mõtlema millegi ebaseadusliku smugeldamise peale.

Lõpuks olime lennukis oma kohtadel ja sõit võis alata. Siiski ei läinud see veel Euroopa suunas, vaid hoopis vahepeatusesse Ecuadori suurimasse linna Guayaquili, kust võetakse pardale teisigi Euroopasse reisijaid. Meie lootsime, et vahepeatus on lühike ja me võime oma kohtadele jääda, nii nagu see toimub mitmel Euroopa-sisesel lennul, aga ei: kõik reisijad kupatati lennukist välja ootesaali, kuhu jõudmiseks pidi – tadaa! – muidugi läbima järjekordse turvakontrolli. Guayaquili lennujaam tundus Quito omast olevat mõnevõrra suurem, aga kuna me olime üsna läbivintsutatud, siis väga palju ringi ei vaadanud.

Vahepeatus Guayaquilis kestis üle tunni, kuni lõpuks hakkas järjekordne pardaleminek. Mõningase lohutusena jäi ka seekord meie kolmeses istmereas üks koht tühjaks, nii et saime end sirutada.

Järgmisel hommikul Amsterdamis maandudes ei jaksanud me enam isegi üllatuda selle üle, et esimese asjana lennukist maha tulles tervitasid meid narkokoerad. Amsterdami lennujaamas tuli veel kord läbida piirivalve ja olimegi maailma lõpust koduses Euroopas tagasi.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: