7.-8 veebruar. Merereis, veel kilpkonni, õhtusöömaaeg ja Quitosse tagasi

May 28, 2014

Kuigi olime kenasti äratuskella peale üles ärganud, siis nn taksojuht koputas siiski pisut enne kokkulepitud aega meie toa uksele, et veenduda, et oleme end sõiduks valmis panemas. Selline täpsus ja hool pani meid hämmelduma, kuid tekitas hea tunde, et oleme oodatud külalised ja meiega arvestatakse.

Varahommik kella viie paiku oli lõunamaiselt soe ja pime ning lisaks tervitas meid tibutav vihm, mis pani mõnevõrra muretsema sellega kaasneda võiva tuule ja seega kogu kiirlaevareisi pärast. Vihmasabin lõppes õnneks juba sadamasse jõudes, kus oli ees ootamas hulk paate, reisijaid (nii turiste kui ka kohalikke) ja kogu seda inimmassi korraldavaid asjamehi.

Eelmisel õhtul anti meile kaasa küll pilet ja täpsed õpetussõnad, kuidas toimida, kuid varajase hommikutunni tõttu ei tulnud kohalik giid meiega kaasa, nii et muretsesime pisut, kas ikka satume õigele laevale. Meid õpetati, et kui kutsutakse “kapten Troy” (Froy?) laevale, siis peame sinna suunduma. Nii ka läks - pärast lühikest reisi kalapaadiga jõudsime sealt õigele alusele. Paraku ei läinud kõigil reisijatel nii ladusalt, nii et laev tiirutas jupi aega reidil ja ootas mahajääjaid, kes reisijate nimekirja alusel oleksid pidanud juba laevas olema. Lõpuks jõudsid viimasedki kohale ja sõit läks meile juba tuntud veeteed pidi lahti.

Ei tea, kas sellepärast, et tagasireis tundub alati lihtsam “sinnaminekust”, aga kiirlaevasõit Isabelalt tagasi Santa Cruzi saarele ei tundunud nii väsitav kui paar päeva varem vastupidisel suunal. Lihtsam oli ilmselt ka seetõttu, et hommikusele vihmasabinale vastukaaluks lõõmas taevas päike ning seega olid tuul ja raputamine selle võrra nõrgemad. Kõige keerulisem oligi neil, kes vale nurga all akna juures istudes pidid silma paistva päikesega toime tulema. Siiski pidasid kõik vapralt vastu ja mõne aja pärast jõudsimegi Santa Cruzi. Seal tuli jälle hops-hops kalapaati ümber istuda, et saarele saada, aga selleks ajaks olime juba vilunud ja erilist elevust see enam ei tekitanud.

Santa Cruzis tervitas meid kohaliku G Adventuresi juht või miski muu asjapulk Juan, kellega olime põgusalt kohtunud juba saarele tuleku päeval. Ta viis meid sadamalähedasse ja politseijaoskonna kõrval asuvasse hotelli, soovitas seal hommikust süüa, asjad hotellituppa viia ja end valmis panna, et saaksime kell 10 suunduda oma järgmise giidi Biancaga uutele avastusretkedele. See hotell oli juba midagi sellist, mida me tavaliselt hotelli all silmas peame - avar ja hele hoone, kus esimesel korrusel on söögisaal ja kõrgematel korrustel toad. Hommikusöök oli kaootiline - esmalt toodi lauda puuviljad ja kuna midagi muud neile ei järgnenud, siis pistsime need nahka. Seejärel saabus jogurt ja krõbuskid. Kohvi pidime küsima korduvalt ja lõpuks saime väga lahjat ja leiget jooki, mis eriti kohvi moodi välja ei näinud. Tuba oli see-eest korralik - sissekäik tuppa oli avatud terrassi kaudu, millelt avanes vaade merele, kus oli näha nii jahte kui ka suuri reisi- ja kaubalaevu. Vannitoas kraanist tulev vesi tundus olevat puhas, nii et sellega sai hambaid pesta küll.

Kell 10 saabuski Bianca ja viis meid juba tuttava Toyota pikap-taksoga Charles Darwini nimelisse teaduskeskusesse, kus saime näha järjekordseid kilpkonni ja iguaane. Teekonnal rääkis Bianca meile ka oma huvitavast lapsepõlvest ja kohalikust elust. Näiteks veel mõnikümmend aastat tagasi oli Galapagose ainsaks sidemeks välismaailmaga kaubalaev, mis käis iga kolme kuu tagant. Mitu korda päevas sõitvast lennukist võis siis ainult und näha. Laeva saabumispäeval, mis oli tavaliselt keset ööd või varahommikul, läksid kõik kohalikud pered kogu täiega (lapsed, vanurid, jms.) juba varakult sadamasse, et laevaga saabunud haruldast head-paremat kokku osta. Saarel autosid ei olnud, nii et kokku ostetud kraam tuli omal jõul koju tarida. Bianca tööks olnud arbuusi koju tassimine, kuna just seda puuvilja oli ta kõige enam armastanud. Samuti rääkis ta sellest, kuidas elektriga tema lapsepõlves ei priisatud, nii et elektrit oli vaid hommikul kuuest õhtu kella kuueni - selle aja sees tuli vajalikud tööd-toimetused ära teha. Bianca isa oli meelitatud Santa Cruzi saarele haiglajuhiks, mis oli ilmselt päris kõva sõna. Bianca enda pulmareis olla sarnaselt meie omale viinud Isabela saarele, aga erinevalt meist, kes me saime mõistlikes tingimustes kiirpaadiga sõita, olid nemad loksunud viis tundi kohalikus kalapaadis lõõmava päikese all. Bianca meenutustes oli see reis siiski imeilus.

Darwini keskuses nägime järjekordseid kilpkonni, näiteks Super-Diegot, kes olla üle 100 aasta vana, aga siiski veel reipalt järglasi toodab - tal pidada olema mitusada või -tuhat kilpkonnalast.

Seni nähtud mustade mereiguaanide kõrval nägime nüüd ka oranže ja lihtsalt suuremaid maismaaiguaane. Muuhulgas olla nad suureks nuhtluseks Baltra lennurajal, kus nad maandumisraja kuumal asfaldil peesitada armastavat. Valitsus olla küll kaalunud erinevas mõõdus seinte ehitamist lennuraja ümbrusesse, et neid elukaid lennuväljalt eemal hoida, aga kuna see kõik on küllalt kallis ja iguaanid on osavad ronijad, siis jäädud ikkagi vanamoodsate lahenduste juurde: enne lennuki õhkutõusu või maandumist sõidab auto lennurajal edasi-tagasi ja autos olevad mehed teevad kõva häält, et iguaane lihtsalt eemale ajada.

Darwini teaduskeskuse staarasukas oli olnud Üksildane George, ühelt Galapagose saarelt leitud kilpkonn, keda peeti oma liigi viimaseks esindajaks ja kellelt hoolimata mitme aastakümne jooksul tehtud pingutustest ja erinevatest pakutud paarilistest siiski järglasi ei saadud ja suri 2012. aastal. Teatud hulk George´i spermat pandi küll igaks juhuks kõrvale, nii et teaduse arenedes on põhimõtteliselt võimalik tema järglasi “toota”, kuid sellega kaasnevad eetilised küsimused: kui looduses on üks liik välja surnud, kas siis inimene peaks seda ikka kunstlike vahenditega enam “taastootma”? George’i siluett on igal juhul Darwini uurimiskeskuse ja kogu Galapagose sümbol, mis loodetavasti aitab veel allesolevate suurte kilpkonnade habrast tulevikku turvalisemaks muuta.

Darwini uurimiskeskuse külastuse järel oli väike lõunapaus, mille ajal käisime tänavaäärses restoranis kerget salatit söömas. Edasi suundusime Bianca ja autojuhiga Santa Cruzi saare küngastele, kus nägime “kaksikuid”, kahel pool teed asuvaid magmakambrite kokkuvarisemise tulemusel tekkinud kraatreid (kuigi teooriaid nende tekkimise kohta on teisigi).

Edasi viis tee kilpkonnade loodusparki, kus erinevalt eelmistest asutustest kõndisid kilpkonnad vabas looduses ringi ja neile võis ettevaatlikult üsna lähedale minna. Neil loomadel on üldiselt üsna halb kuulmine ja nägemine, kui aga nad siiski äkki midagi näevad või kuulevad, siis urisevad nad üsna õnnetult ja pahuralt, nii et kaob igasugune tahtmine neid segada. Nn õppekeskuses olid vaatamiseks väljas kilpkonnade kilbid, kust sai ilmsekat näha, kuidas kilpkonnadel on selgroog, mis on nendega kokku kasvanud. Kilpe sai ka ise näppida, nii et saime teada, et kilp pole liiga raske ja üks inimene jõuab neid lihtsasti üles tõsta.

Oligi aeg Biancaga hüvasti jätta ja hotellis enne õhtusööki väike paus teha. Juan ja Bianca olid meile linnas kätte juhatanud ühe tänava, mis pidada õhtuti suureks tänavarestoraniks muutuma. Sellist võimalust ei saanud ju ometi käest lasta. Ja tõepoolest, üks konkreetne tänav muutuski õhtupimeduse saabudes söögiplatsiks, kus tänavale toodi lauad ja toolid ning tee ääres asuvatest kümnetest restoranidest võisid tellida, mida iganes, peamiselt siiski erinevaid liharoogi, mis meile igati sobis. Kuigi meie ei rääkinud hispaania ega teenindaja inglise keelt, ei saanud see kuidagi takistavaks asjaoluks, sest osa menüüsid olid kenasti piltidega - tuli vaid näpuga näidata ning tellitud supp ja lihavaagen toodi meile kenasti kätte.

Peale suurt õhtusööki oleks olnud patt kohe magama minna, nii et jalutasime veel kesklinnas ringi. Juba Isabelalt tuttavaks saanud valimiskarneval oli ka siin esindatud, nii et tänavaid mööda sõitsid regulaarselt erinevate parteide karavanid. Läksime hoopis meile juba tuntud sadamasse. Õhtuti muutus see patseerimise kohaks, kus nii kohalikud kui ka turistid ennast näitamas ja teisi vaatamas käisid, lapsed mängisid ning noored trikitasid nii rulade kui ka ratastega, taustaks värviliselt valgustatud lahesopp ja seal ujuvad kalad.

8. veebruar. Quitosse tagasi

See päev kulus punktist A (Puerto Ayora) punkti B (Quito) liikumisele. Hommikul kohtusime oma giidi Serge’iga, kes organiseeris meile transpordi ja nii kulgesime üheskoos jälle tuldud teed pidi tagasi lennujaama (auto, praam, buss). Teel nägime ka ühte oranži maismaa iguaani oma loomulikus keskkonnas. Lennureis maismaale läks viperusteta.

Quitos ootas meid juba ees meie esimene giid Fatima, kes toimetas meid tagasi juba tuttavasse hotelli. Sel päeval me enam kuskile seiklema ei läinud, vaid nautisime jälle tsivilisatsiooni rõõme:vaadet toa rõdult, kuna nüüd saime rõduga toa, puhast vett vannitoas, televiisorit, wifi-t.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: