2. veebruar. 12 tunniga talvest ekvaatorile

May 12, 2014

Äratus oli kella 4 paiku hommikul, panime asjad kiiresti kokku ja läksime vutt-vutt autosse. Varahommikul Chicagost väljuvale lennule jõudmiseks pidime sõitma kaks tundi mööda öist kiirteed. Olin küll muretsenud, mis saab siis, kui näiteks lumetormiga teed läbitamatuks muutuvad, aga õnneks mingeid sedalaadi ohte polnud. Mõni päev varem oli küll sadanud, aga meie sõidu ajaks olid kõik teed puhastatud. Oli küll karge külm talveöö ja teed mõnevõrra libedad, aga sademeid polnud ja sõita oli üsna kerge.

Tee oli täiesti tühi, nii et tuhisesime uhkes üksinduses läbi öise Ameerika. Ainult mõned rekkad liikusid. Sedamööda, kuidas päike endast märku andma hakkas ja Chicagole lähemale jõudsime, tuli siiski ka liiklus, ja lennujaama lähedal oli juba tavapärane suurlinna tipptund. Viisime auto ära, läksime lennujaama, seejärel lennukile - ning jätsime põhjamaise külma ja lumega selleks korraks hüvasti.

Esimeses vahepeatuses Miamis tervitas meid hoopis teistsugune ilm: kuurordile kohaselt soe ja niiske. Kahe lennu vahel oli mõni tund aega, nii et saime rahulikult lõunat süüa ja oma viimaseid hetki tsiviliseeritud maailmas veeta. Ma polnud kunagi käinud väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat, nii et ees ootas üsna tundmatu seiklus. Polnud õrna aimugi, mida oodata.

IMG_0323

Uuest reaalsusest saime aimu juba Miami-Quito lennuki ootesaalis, kui lennuaja lähenedes suurenes seal järjest enam valjem hispaaniakeelne melu. Hulk vanemaid, lapsi, mänguasju, koera näoga seljakott, tühjad kohvitopsid, kõik omavahel pead-jalad segamini, pidevalt keegi jookseb kuskile ja karjub midagi. Paras tohuvabohu. Lõpuks laeti kõik lennukisse ja algas sõit lõunapoolkera suunas.

Selleks ajaks oli juba õhtu käes - kui õhku tõustes oli veel päikest näha, siis peagi saabus pilkane pimedus ja me lendasime läbi öö ekvaatori poole. Lend läks sirgjoones üle Kuuba, Kariibi mere, Panama ja Vaikse ookeani. Kuskil lennu lõpupoole nägin ka kummalist nähtust, mis mulle siiani rahu ei anna. Nimelt peale Panamat, kus oleks minu meelest pidanud olema Vaikne ookean, nägin järsku kummalist tulekuma, nagu oleks seal olnud mõni tuledes linn või vulkaan. Aga see ei saanud olla kumbki neist, sest minu meelest olime ookeani kohal, kuigi päris kindel ma selles ei ole. Või oli mingi imelik atmosfäärinähtus, näiteks päikese peegeldus? Müstika. Siiani ei tea.

IMG_0329

Maandusimegi Ecuadoris. Meid võttis vastu valgusküllane ja puhas ning, nagu hiljem selgus, siis alles eelmisel aastal valminud uhiuus Quito lennujaam. Polnud küll tunda, et oleme kolmandas maailmas: kõikjal valitses puhtus ja kord. (Siia võiks ka panna õela nalja Berliini uue lennujaama teemal, mis on juba mitu aastat valmis, aga teab mis puudujääkide tõttu on avamine hetkeseisuga lükkunud 2015. aastasse.) Piirivalvur vaatas meie paberid üle, tuvastas, et oleme saabunud riiki turismi eesmärgil, ja lõi templid passi. “Welcome to Ecuador.”

Astusime välja värske õhu kätte. Polnudki nii soe, kui ekvaatorilt oodata võiks: loomulikult seetõttu, et Quito asub mägedes, pea kolme kilomeetri kõrgusel, nii et õhk on mõnusalt värske. Reisiraamatus antud juhiste kohaselt leppisime esimese taksojuhiga kokku summas meie hotelli jõudmiseks (26 dollarit) ja sõit läks lahti. Ecuadoris kasutatakse muuseas rahana USA dollarit, nii et otse USA-st tulijale on see väga mugav, sest ei pea raha vahetama ja hinnad on kergesti võrreldavad.

Sõit lennujaamast Quitosse läks algul mööda laia mitmerealist teed, siis aga muutus maastik juba tüüpiliseks arengumaa eeslinnaks, kus tee kõrval on järjest mitmesugused poed, töökojad ja muud asutused, nii et keeruline on aru saada, kus lõpeb elumaja, kust algab kuur. Mulle meenutas see jupp kangesti Poolat, kus väiksematest linnadest läbi sõites võib järjest kohata “wulkanizacja” sildiga rehvitöökodasid. Midagi sarnast oli ka Quitole lähenedes, ainult poola keele asemel oli ümberringi muidugi hispaania keel.

Ühel hetkel keeras takso kiirteelt maha võsa vahele ja sõitis pea olematuid teid pidi munakivisillutisega (või lihtsalt kehva pinnaga?) kaetud mäekülge mööda üles ei tea kuhu. Meile kangastusid juba pildid sellest, kuidas meid kõrvalisse paika viiakse ja matšeetedega hakkima hakatakse või siis pantvangi võetakse. Aga ei midagi sellist, tegu oli tavalise Quito eeslinna tänavaga, pidime lihtsalt ühest järsemast künkanõlvast üles sõitma. Ühel hetkel keeras meie ette džiip, mille tagaküljele oli kinnitatud jalgratas. Järske munakivitänavaid pidi rappudes andsid jalgratta kinnitused äkki järele ja ratas kukkus auto küljest kolaki! maha, nii et meie takso temast hädavaevu mööda põigatud sai. Taksojuht oli muidugi mõistlik mees, kes vilgutas seepeale tulesid ja andis signaali, et eessõitjale juhtunust teada anda. Too jäigi seisma ja läks oma mäest alla libisenud ratast üles korjama.

Peale kolmveerandtunnist sõitu jõudsimegi lõpuks Hotel Quitosse, mis osutus igati viisakaks. Hotellitoas muidugi selgus, et olime saanud enamvähem ainsa ilma rõduta toa, kuid kuna me hotellis peale magamise suurt aega veeta ei kavatsenud, polnud sellest lugu. Paistis, et see hotell on paljude matkajate tugipunkt, kuna juba fuajees nägime suurt hulka seljakotituriste.

Vastuvõttu oli meile G Adventures’i kohalik reisijuht jätnud teate, mis rääkis midagi kokkusaamisest ja nimetas jaanuari alguses olevaid reisikuupäevi. Oot-oot? Püüdsime hotelli vastuvõtus oleva personali abiga telefoni teel asja selgust saada. Selgus, et meie olime siiski õigel ajal õiges kohas, aga meile jäetud dokument oli loomulikult kopi-peist meetodil tehtud ja kõik kuupäevad täiesti valed.

Selgus, et G Adventuresi poolt meile korraldatud Galapagose-reis kestab 3.-9. veebruarini, millest esimene päev, 3. veebruar on ette nähtud saabumiseks Quitosse, Galapagosele aga hakatakse minema alles 4. veebruaril. Meie olime saabunud 2. veebruari õhtul, kuna arvasin, et just see päev on mõeldud saabumiseks, ja järgmisel varahommikul tuleb juba edasi uhada. Nüüd aga selgus, et olime Quitosse jõudnud päev varem ja meile jäi üks vaba päev linna avastamiseks ja ehk siis ka väikeseks hingetõmbeks. Miks mitte. Aga siit saime õppetunni tulevikuks, et igasuguste reisiaegade klapitamise käigus tasub kõik ajakavad ja kuupäevad kolm korda eest taha ja tagant ette üle lugeda ning üle täpsustada, et endal asi täiesti selge oleks.

Quitos asju lahti pakkides selgus ka ebameeldiv asjaolu, et matkapoest ostetud sääsetõrjevahendi kork oli lennureisi käigus järgi andnud ja suur osa vahendit pudelist välja voolanud. Õnneks oli see koos teiste kosmeetikatarvetega eraldi kilekotis, nii et riideid ega muud olulist see ära ei mäkerdanud. Küll aga saime sellest intsidendist endale külge sääsetõrjevahendi suhteliselt rõveda haisu, mis jäi meid saatma kogu ülejäänud reisi vältel. Kuigi vahendit riiete peale ei läinud, jäi tema hais siiski külge ka paljudele kohvris olnud asjadele, nii et halva haisu lõplikuks hajumiseks kulus mitu nädalat ja riietel mitu pesukorda.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: