1. veebruar. Hõissa pulmad

May 08, 2014

Oligi käes üks meie reisi põhieesmärke, Joni ja Lisa pulmapäev. Et aga üritused algasid alles pärastlõunal, saime rahulikult hotellis hommikust süüa ja kohalolijaid uudistada. Hommikusöögil oli hulk asiaate, kes võisid olla Joni perekonnast - Jon on päritolult filipiinlane -, aga lähemat tutvust nendega ei sobitanud. Hiljem selgus, et meil oligi õigus olnud.

Laulatus kohalikus katoliku kirikus toimus kell 14 päeval ja sinna sõitsime pool-pulmarongina. Korraldatud koos sõitmist ei toimunud, kuid hulk autosid hakkas hotellist enam-vähem samal ajal kiriku poole sõitma - kes muu seda teed ikka läbis, kui mitte pulmalised.

Lootsin, et kirik asub kuskil kesklinna kandis ja saame natuke ka Madisoni linnaelu näha, aga nii see polnud ja Madisoni kesklinn jäigi meil nägemata. Kirikusse sõit läks üsna avaraid asustamata kiirteid pidi ja lõpuks asus ta suhteliselt mittemidagiütlevas eeslinlikus piirkonnas eramajade, kooli ja muu väikekodanluse vahel. Oli ka arhitektuurilt modernsem, kui oleks osanud oodata.

Pulmalised saabusid riburada pidi kirikusse, mis meenutas sisse astudes kultuurimaja - uksest sattusid avarasse fuajeesse, kust uksed viisid erinevatesse ametiruumidesse, tualetti ja muidugi ka kirikusaali. Fuajees võtsidki meid ootamatult vastu Jon ja Lisa, kes seal koos peiupoistega külalisi tervitasid. Vahetasime kiired tervitused (õnnitleda oli meie meelest ju veel liiga vara) ja jätsime nad teisi külalisi vastu võtma, ise läksime saali, mis oli samamoodi modernne ja lakooniline nagu hoone väljastpooltki.

Varsti oli saal rahvast täis ja algaski katoliku pulmatseremoonia filipiini sugemetega. Loeti ette katkendeid piiblist ja lauldi lauluraamatust, kuid lisaks järgiti ka filipiini rahvatraditsioone, näiteks seoti noorpaar mingite paeltega üksteise külge, et sümboolset abielusidet näitlikumalt väljendada. Kui üldiselt näis, et enamik külalisi olid religioosse tseremooniaga kenasti kursis, siis armulaual käisid ainult katoliku kiriku liikmed, keda kogu seltskonnast oli kõva enamus. Kartsime, et sellise hulga inimeste menetlemine võtab kaua aega, kuid kõik võtsid end ilusti vahekäiku järjekorda ja asi toimus väga kiiresti. Enne laulatust oli külalistele kätte jagatud tähta päeva kava, kus oli kirjas, et pärast laulatust toimub noorpaari pildistamine ja seega aja kokkuhoiu mõttes palutud noorpaari õnnitleda alles pulmapeol. Seega vahetult pärast laulatust ei olnudki meil kokkupuudet noorpaariga - lahkusime kirikust pärast tseremooniat.

Kuna pärast laulatust oli mõni tund vaba aega, siis saime hotelli juurde tagasi minna ja kõrvalolevas McDonald’sis kerge eine süüa. Lõime hotellis natuke aega surnuks ja tegime järgmise päeva plaane, kui juba oligi aeg minna allkorrusele, samas hotellis toimuvale õhtusöögile ja peole.

Enne õhtusööki toimus vastuvõtt suupistetega. Eesti kommete kohaselt eeldasime, et kohal on noorpaar, kellega saame klaase kokku lüüa ja neid nüüd juba õnnitleda paariminemise puhul, aga pruutpaar polnud vastuvõtule veel jõudnud, nii et külalised pidid omavahel hakkama saama. Baarist sai endale küsida jooke ja laualt võtta seda, mis oli seal veel järel. Näis, et teised külalised ei olnud nii ettenägelikud kui meie, seega ei olnud nad lõunat söönud ja olid näljased - nii leidsime suupistete laualt vaid mõned üksiku lihapalli. Tasapisi suundusime suurde saali ümmarguste laudadega pidulikule õhtusöögile, kus sai hõlpsasti ka ülevaate külaliste arvust - neid tundus olevat nii 200 ringis, sest kümneseid laudu oli päris palju. Istusime ühes lauas kursavend Adami ning Joni ja Lisa sõpradega, kellega nad olid kohtunud tänu kirikule.

Kristlikule pulmale kohaselt olid laudadel nimekaardid Jeesuse imetegude ja õnnistusega ning õhtsöök algas ühise palvusega, aga muidu pulm nagu pulm ikka. Kui kõik olid laudadesse paigutatud, saabus lõpuks aplausi saatel ka pruutpaar, kes koos lähimate sugulastega eraldi lauas istus.

Erilisi mänge ei korraldatud ja pruudikimpu ka maha ei mängitud, või vähemalt meie nähes mitte, aga me läksime ka enne peo ametlikku lõppu ära. Üks päris lihtne mäng toimus siiski - selleks oli pulmaloo koostamine. Nimelt oli igale lauale antud hulk paberilipikuid üksikute sõnadega, mille laudkond pidi üheks lauseks kokku saama. Kõigi laudkondade laused pikiti omakorda terviklooks, mis rääkis sellest, kuidas Jon Lisa kätt palus. Ontlikele kirikuinimestele kohaselt oli see toimunud kirikuseinte vahel.

Euroopast erineva pulmakombena kõlistas kogu saalitäis inimesi “kibe” karjumise asemel kahvlitega vastu klaasi, nagu tahaks hakata kõik koos kõnet pidama. Kõnet muidugi ei peetud, selle asemel oli see kõlistamine hoopis signaal pruutpaarile, et aeg on musitada.

Nii peigmehe kui ka pruudi isa pidasid suurepärase kõne - kõnepidamine näib olevat oskus, mis on igale tavalisele ameeriklasele kaasa antud. Kõnedes oli parajas tasakaalus nii minevikuheietust kui ka tulevikku vaatamist, nii sügavat mõtlikkust kui ka mõnusat nöökimist. Lisaks kahele isale pidasid lühema kõne ka pruutneitside ja peiupoiste esindaja.

Kui kolmekäiguline õhtusöök söödud (selleks kulus tänu väga kiiretele ettekandjatele vaid 2 tundi!), saabus bänd ja sai hakata jalga keerutama ning saalis vabamalt ringi liikuma. Siis avanes võimalus õnnitleda noorpaari ja anda neile üle meenekingituseks viidud “Vana Tallinn”. Külalised hakkasid üsna vara ära minema, ilmselt pidid paljud veel mitu tundi autoga sõitma, et samal õhtul koju jõuda. Meie saime küll jääda samasse hotelli, kuna aga järgmisel hommikul pidime vara ärkama, siis peo lõppu me ei näinud, vaid läksime juba kümne paiku puhkama.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: